Suurimaid keskaja müstilisi teolooge, dominiiklane Meister Eckhart tähistab saksa müstika kõrgpunkti, kelle mõju ulatub saksa idealismini välja. Eckhart on õpetatud müstik, sündinud metafüüsik, Pariisi ja Kölni ülikoolide õpetaja, kelle jutlused, ehkki määratud lihtrahvale ja saksa keeles koostatud, annavad igal sammul tunnistust tema kõrgest haritusest.
Jumaliku lohutuse raamatu ühes sellele lisatud jutlusega “Õilsast inimesest” koostas Eckhart Ungari kuningatarile Agnesele pärast selle isa, Austria kuninga Albrecht I mõrvamist aastal 1308. Seda peetakse Eckharti üheks olulisemaks teoseks, mis pakub nii igapäevaelust ja loodusest, kui ka Piiblist ja teoloogiast ammutatud lohutust. Eckhart esindab siin neoplatonistliku mõtlemise traditsiooni, mille seisukohalt oli platonistlike ideede maailm, maise olemise täiuslike ja igaveste eeskujude maailm, mida ei kahjustanud kaduvus, ammutamatuks lohutuse allikaks kestvatele muutustele, kaduvusele ja kannatusele alistatud inimese tarvis.
Kirjastus Johannes Esto Ühing 2005
Tõlkinud Uku Masing
