G. Langeri raamat “Rabi, kelle üle taevas naeris” edastab paremikku hassiidide juttudest oma õpetajate ja õpetlaste kohta. Hassidism, viimane suurem usulis-kultuuriline liikumine juutkonnas, tekkis 18. saj. lõpul Lääne-Ukrainas ning saavutas kiiresti kõrgpunkti Poola-Ukraina juutide seas. Tegemist oli ülimalt rahvapärase liikumisega, milles väärtustati koos sügava vagadusega rõõmu elust, inimestest ja loodusest, mis väljendus eriliselt muusikas ja tantsus (enamasti kõik Ida-Euroopa kuulsad juudi muusikud pärinevad hassiidlikest ringkondadest). 19. saj. esimeses pooles kujunes välja mitmeid hassidismi koolkondi, mille eesotsas seisid kuulsad õpetajad, kelle kohta tekkis hulgaliselt lugusid, mis moodustasid omapärase suulise rahvaloomingu. Hassiidide lugusid on kogunud ja kirjanduslikult töödelnud Martin Buber (1878-1965) 20. saj. algul, Nobeli Rahupreemia laureaat Elie Wiesel (sünd. 1928) ja G. Langer, kelle versiooni hindan ma kõige paremaks, sest Langer viibis ise hulk aastaid hassiidide seas ning omandas nende eluviisi. Hassiidide lugusid on tõlgetena antud välja mitmes kultuurkeeles, teadaolevalt on Langeri raamat tõlgitud prantsuse ja inglise keelde, E. Wieseli vastavast raamatust on tõlked inglise ja saksa keelde ning mõni aasta tagasi ilmus ka tõlge leedu keelde.
Hassidism hävitati peaaegu täielikult II maailmasõjas sakslaste poolt, väikesi hassiidide kogukondi elab USA-s ja Iisraelis esivanematest, kes jõudsid 20. saj. algul sinna välja rännata. Omapärase asendi ja ainulaadse rikkuse tõttu – mitte üksi religiooni maailmas – on hassidism saanud uurimisobjektiks Euroopa, USA ja Iisraeli ülikoolides. Eesti kultuurile mõjuks kahtlemata rikastavalt, kui ka Eesti lugejale tehtaks kättesaadavaks hassiidide lugude paremik G. Langeri raamatu tõlkena.
Kalle Kasemaa
