Voldemar Ilja (1922 – 2010) elas kümme aastat metsavennana ja aasta vangilaagris enne, kui temast sai vaimulik, teoloog ja kirikuloolane. Usk Jumalasse andis tema südamesse rahu ka rasketel aegadel ja muutis väärtuslikuks elutarkuseks vangilaagris kogetu. Käesolevais mälestustes keskendub Ilja „rohelise leegioni” ja vangistuse päevadele ning kirjeldab raskusi, millega luterlik kirik pidi toime tulema nõukogude ajal.
EELK Tartu Pauluse kogudus ,2022
Pehmekaaneline 48 lk.
