Praeguse valitseva eksegeetilise koolkonna (ajaloolis-kriitiline koolkond) esindajate juures saab Petlemma tähe teema vaid väsinud muige osaliseks: See on ju paljas usulegend! Või peetakse seda veaks. Aga igatahes ei ole mõtet selle taga midagi reaalset, konkreetselt astronoomilist otsida. Ja kui seal oligi mingi täht, siis ei tahtnud Matteus kindlasti mitte sellest rääkida.
Autor Christoph Wrembek, jesuiit, tõestab aga vastupidist!
Katkend raamatust:
Jõulud on kindlasti üks kristlaste kaunemaid pühasid. Õlgedega täidetud laut ja selle kohal särav täht, sõimes lamav laps, kõik need armsad kujukesed alates Joosepist ja Mariast kuni kõige väiksemate tallekeste ja inglikesteni välja… See kõik puudutab midagi ka ratsionaalses vaatlejas, kutsub teda paariks minutiks loobuma oma mõistuspärasest distantseeritusest, et endasse vaadata ja seda saladust puudutada. Kui lapsed meid kättpidi jõulusõime juurde tirivad, kuidas saame me siis mitte kaeda seda imet ka iseendas? Milline õnn, et on olemas need väikesed käed! Ilma nendeta ei jõuaks nii mõnigi täiskasvanu oma teel edasi ega vaataks ka sügavamalt enda sisse.
Tõepoolest, jõulude ajal ei pea me pidu ju jõuluvana pärast! Me ei tähista selle rahuliku, kostümeeritud täiskasvanu tulemist, kes saab oma tasu ja kel lastakse taas minna. Me peame pidu ühe lapse pärast! Lapse pärast, kelle Jumal on meile kinkinud – ilma igasuguse tasuta, igaveseks! Üks laps muudab maailma. See on nii mõeldamatu, see on praegu sama uskumatu kui toona.
Kui me nüüd astume Petlemma laudas selle sõime juurde, siis me teame vana kristliku traditsiooni järgi, mida seal näha ja oodata võime. Sõimes, selles puidust või kivist valmistatud kastis, lamab üks lapsuke. Ta lamab seal heinte ja õlgede peal nii armsasti, käekesed kõigile avatud, tema kohal kaitseb lauda katus, mis on oskuslikult meisterdatud puidust või sindlitest. Sõim on kas elektrivalguses või ilma selleta. Me võime seal näha laternat käes hoidvat Joosepit ja oma käed palveks kokku seadnud Mariat. Nende ümber aga karjaseid ja lambaid, lisaks veel härga ja eeslit – need kõik pakuvad laste silmadele rõõmu. Kui kõik need armsad detailid kõrvale jätta, millega me igal aastal kokku puutume, siis mitte mingil juhul ei tohi puududa kõige nende kohal kõrguv täht, mis on enamasti muljetavaldava sabaga kaunistatud ja särava komeedina äratuntav.
Samuti ei tohi puududa kolm kuningat (ehkki nad tegelikult saabuvad hiljem kui karjased ja lambad, kes neid imetlevad), kes on kogu selle austamise kroonivaks tipuks. Nad põlvitavad muljetavaldavalt oma uhketes riietes, hallikat pead ehtimas kuldne kroon või turban ja alati on neil käes kingitused: kuld, viiruk ja mürr. Meile on isegi nende nimed teada – Caspar, Melchior ja Balthasar. Caspar on kindlasti mustanahaline nagu neeger ja torkab silma oma kirju riietuse poolest. Me kuulsime, et nad tulid Hommikumaalt ja järgisid tähte, mis neid Petlemma sõime juurde juhatas. Nüüd astuvad nad sõime ligi ja kummardavad aukartlikult selle lapse, Jumala Poja, kogu loodu Kuninga ees.
Kõik see on õige ja ka ilus ning sügavamõtteline. Kuid astume sõime äärest eemale, avame Piibli ja loeme kreekakeelses originaalis Matteuse ja Luuka evangeeliumit. Siin näeb see laut koos Jumala Pojaga hoopis teistsugune välja. Nii mõnigi ehk imestab selle üle, kuid selles pole mingit kahtlust.
Tõlkinud Moonika King
Toimetanud Kairit Henno
Korrektuur Kersti Rist
Kujundanud Maarja Vannas
4. raamat sarjast “Silmaja”
