Iga kirikuskäija teab Martin Lutherit, reformatsiooni tormakat juhti, kuid vähesed on teadlikud mõjust, mida avaldas vaimulikuametile tema naine.
Juba oma isikliku reformatsiooni algul jõudis Luther veendumusele, et pole põhjust, miks kihelkonnavaimulikud ei võiks abielluda, kui nad seda soovivad, kuid tal endal polnud tahtmist oma vaimulikuvannet murda.
Seda seni, kuni ta kohtus Katarina von Boraga.
Katarina juhtis julget põgenemist aadlipäritolu nunnadele mõeldud kloostrist. Algul pelgas Luther teda pisut, kuid kaks aastat hiljem, 13. juunil 1525, nad abiellusid.
Naine pikendas Lutheri elu, kaitstes teda pidurdamatu ületöötamise eest, millele mees end pühendas.
Ta muutis nende koduks oleva pooliku augustiinlaste kloostri kasumit toovaks, kasvatades sigu, lehmi ja kanu. Ta võttis üle veel kolm aeda ja istutas sinna viljapuid ning alustas väikepõllundusega. Ta muutis nende kodu rahusadamaks sellele tormist räsitud mehele, kes oli tema abikaasaks. Kord ütles Luther: “Jumala Sõna kõrval pole maailmal väärtuslikumat aaret kui püha abielu. Jumala parim kingitus on vaga, rõõmus, jumalakartlik naine, kellega võid elada rahulikult, kellele võid usaldada oma vara, oma keha ja oma elu.”
Allika kirjastus ,2006
Pehmekaaneline taskuformaat ,124 lk.
