A.Arumäe mälestused ulatuvad tagasi Tsaari – Venemaa aegsesse Eestisse, tollasesse külaühiskonda. Eesti Vabariigi sünnile elas kirjutaja kaasa juba täiskasvanud inimesena, omariikluse aega jäävad õpingud ülikoolis ning tegevusrohked tööaastad Pärnus. Järgnenud rahvuslik tragöödia puudutas teadagi isiklikult – tulevikule lootnud ning sellele palju anda soovinud inimesena pidi ta oma parimad töö- ja loomeaastad jätma hoopis GULAG-i surmarõngasse. Seal küpseski esialgne mõte oma läbielamised kirja panna, siis küll eesmärgiga jäädvustada eelkõige aeg vale, vaesuse ja hirmu maal.
Aeg, mil mina kasvasin ja elasin, oli hoopis erinev praegusest ajast. Minu elutee on kulgenud läbi pikkade aastate. Selle aja jooksul on vaheldunud nii valitsused kui riigikorrad. Kõik on täiesti muutunud. Ei ole kerge saada tõetruud pilti minevikust, pealegi kui praegusel ajal kõike teisiti kirjeldatakse ja väga sünges valguses püütakse näidata seda, mis enne kaunina paistis. Sellepärast on vajalik, et isa annaks oma lastele õige pildi minevikust, nagu tema seda nägi.
Tegemist on nii kultuuri-, kiriku- kui ka Eesti ajaloo seisukohalt olulise teosega.
