„Mõtelge korraks inimeste peale, keda te tunnete või olete tundnud. Miks on nii, et mõne peale mõeldes liiguvad meie suunurgad ülespoole, silmadesse tuleb sära ja süda täitub soojusega, aga teise peale mõtlemisel läheb kulm kipra, suu kriipsuks? Ja nüüd mõelge, kuidas võiksid teised mõelda teist – mis meile mõtleja näos muutub? Võib tulla mõte, et peaks enda juures midagi muutma. Ikka selleks, et elu võiks olla elamisväärsem.“
Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Vaimulik Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autori elupagas ja kirikutöö koorem on nii suur,
et tema pilgu eest varjule jäävat ei ole palju. Nii ongi hea. Vaimuliku silma ja sõna all on igal (risti)inimesel turvalisem oma elukaarel liikuda. Ikka igaviku poole.
