«Läbi pärliväravate» peategelase elu mõte väljendub Jim Ellioti päevikus: «Oo, seda täiust, meelerõõmu, puhast põnevust, mida toob Jumala tundmine maa peal! Ma ei hooli, kui ma ei saaks enam iial tõsta oma häält tema kiituseks, kui ma vaid võin teda armastada ja talle meelepärane olla. Ehk annab ta oma heldusest mulle ilmatu hulga lapsi, et võiksin juhtida neid läbi ääretute täheväljade avastama selle hõrkust, kelle sõrmeotsad läidavad tähti…»
Logos, 2001.
Pehmekaaneline, 176 lk.
