Eessõna
«Savist nõuks» viib meid Naatsareti kaljustelt nõlvadelt alla pottsepa lihtsasse töökotta. Me näeme, kuidas savi pestakse ja sõtkutakse, jäetäkse ootama seniks kuni see laagerdub, töödeltakse pottsepa laual, kuivatatakse, eelpõletatakse ja põletatakse – ja isegi purustatakse, et seda võiks vääristatuna töödelda väärtuslikumaks nõuks. See savi teekond sarnaneb inimese teega. Pottsepatöökojas tunneme end olevat Suure Pottsepa kätes. Ja ta kõneleb.
Kui Jumala rääkis Moosesega, kõneles ta «tulest» ja mees sai juhise: «… kõik, mis kannatab tuld, laske tulest läbi käia, siis on see puhas, … samuti laske veest läbi käia kõik, mis ei kannata tuld» (4Mo 31:23). Nii toimud ka inimese elus.
Need kolm, 1967 aasta suve Põhjamaade Iisraeli-päevadel Vivamos peetud piiblitundi on mõeldud eelkõige ahistunud inimese jaoks. Ahistus on ju üks meie aja inimese ustavamaid kaaslasi. Tavatseme õelda: «Võõras tuleb ajalla ja talu elab tavalla». Ahistus aga ei küsi külastusaegu. Sel paistab olevat universaalvõti kõikidesse kodudesse. Ahistus ei muuda automaatselt inimest õilsaks, see pigem paljastab inimese puudused. Ja nimelt seal, keset oma inimlikku nõrkust ja lõhestatust, võime saada pottsepakoja õppetunni. See kõneleb meile, et ahistusel on oma tähendus. Seda tähendust oleme üheskoos leidmas selle raamatu lehekülgedelt. Tule meie reisikaaslaseks.
Helsingis, 05. 09. 1967
RISTO SANTALA
