Aurelius Augustinus kuulub Lääne kiriku väljapaistvaimate mõtlejate hulka ning teda on nimetatud suurimaks kristlikuks teoloogiks pärast apostel Paulust. Ta on Lääne kiriku isa ning tema teoloogiline pärand oli läbi keskaja valitsev – nii heas kui halvas mõttes. XVI sajandi reformatsioon ja katoliiklik vastureformatsioon olid mõlemad paljuski seotud Augustinuse taasmõtestamisega.
Augustinus sai oma emalt kristliku kasvatuse, kuid Kartaagos õppides hakkas ta põlastama kristliku pühakirja lihtsameelsust. Otsides filosoofile kohast religiooni, sai temast manilane. 384. aastal siirdus perekond Itaaliasse, kus Augustinus sattus uusplatonistide mõju alla, mis, mõningase võitluse järel, aitas tal tagasi pöörduda oma ema usu juurde ja 386. aastal sai temast lõplikult kristlane. Ta naasis Põhja-Aafrikasse 391. aastal ja oli nüüd valmis vaimulikuametiks, saades presbüteriks ja hiljem Hippo linna piiskopiks. Ta suri 75aastasena, kui vandaalid linna piirasid ja seejärel rüüstasid.
Tema tuntuimad teosed on «Jumalariigist», millest kujunes mõneski mõttes keskaja ideeline kavand ja autobiograafiline «Pihtimused». «Pihtimuste» eesmärk on näidata, kuidas Jumal võib olla armuline, kuigi inimene pole seda armu oma tegudega ära teeninud. «Pihtimustes» ei ole esmatähtis mitte Augustinuse isik, vaid Jumala lõputu armulikkus.
Kujundanud Külvi Kurg
Logos 2008
